Esieetenduse hommik...

Esietenduse hommik. Ma ei taha üldse salata – närv on sees. Uni kadus juba enne seitset. Mingit otsest põhjust närviks (teoreetiliselt) olema ei peaks, aga ometi on sees. Aga parem praegu kui õhtul. Tegelikult ei ole selles kõiges midagi uut – ammu läbikäidud asi. Alljärgnev on veidi isiklikum kaemus mõningatele asjadele, mis TERVE selle lavastuse sünniloo jooksul toimunud on...

Esiteks. Töö „Outcastiga“ ei alanud kaugeltki mitte 21. juulil, kui me Võromaale jõudsime. Tegelikult ka mitte ettevalmistavatel nädalavahetustel märtsis ja mais. Esimene sissekanne nu.uniooni raamatusse (mul on selline must kaustik, kus vahel kõiksugu sissekanded ja kroonika, lisaks kulutšekid üritusega seoses; seesama, mis eelmisel nädalal Võimelasse vihma kätte ununes) on tehtud 20. jaanuaril 2008. Aga selleks ajaks olid Rästaga maha peetud juba pikad suitsused (sageli ka alkoholimaitselised) keskustelud, kümneid kordi oldi üksteise peale karjutud; tehtud juba taotlused Kulkale Benja honorari ja siiatuleku tarbeks; loodud igasugu vähem või rohkem vastupidavaid kokkuleppeid; peetud Benjaga pikki vestlusi Skaibis (oleksid sageli võinud olla ka lühemad, sest point selgus tavaliselt esimese-teise lausega, aga lääne-euroopalik kõnelemisviis on teistsugune...;)). Mu lauda Rakveres katsid juba ammu varem A4-d igasuguste telefoninumbrite, info jms-ga.
Selles kõiges ei ole midagi uut selle jaoks, kes taolisi asju varem on organiseerinud. Usun, et Priit ja tüdrukud Kanutis naeraksid sellise teksti välja. Nad teavad, mida see tähendab. Eve teab ehk veelgi paremini. Ja kui on keegi, keda ma kogu selle orgunnitöö valguses tänama pean, siis on see Eve. nu.uniooni orgunnitöö kool on Eve kool. Aga ma olen „Outcasti“ puhul ka pisut uhke, sest esmakordselt ei küsinud ma taotluste kirjutamise ajal (enda teada) Evelt kordagi abi! (Seeeest aitas mind muidugi Garrett. Ja kummardus talle.)
Niisiis, „Outcast“ pole olnud nii, et tuleme kohale ja see kõik sünnibki ainult koha peal. Et kõik ümberringi on iseenesest mõistetav. Vahel on mul tunne, et mõned inimesed arvavad nii. Ka meie endi seas. Ma ei kerja mingit lugupidamist, aga see on vaja minu jaoks ära sõnastada... Üldse, jääb mulje nagu ma vinguks, aga palun kannatada selle kirjatüki lõpuni – ma üritan vaadata asju erinevatest vaatevinklitest.

Teiseks. Sama teemaga seonduvalt. PRODUTSENDI-tööst... „LP“ puhul olin ma kuidagi väga varmas seda tiitlit enda nime alla panema. Kõlas hästi: „Erni Kask – loomingulise ühenduse nu.unioon produtsent.“ Muusika-, filmi- ja teatriprodutsendi tööd on (minu teada) muidugi väga erinevad, sama nimetus tähendab teise kunstiliigi juures midagi kardinaalselt muud.
Mulle tehti vaikselt, aga järjepidevalt selgeks, et seda pole vaja omade vahel tarvitada. (Võib-olla pole seda vaja üldse tarvitada; võib-olla on olemas üldse mingi parem nimetus sellele tööle, aga mina pole seda siiani leidnud...) Mõnes mõttes olen ma ka sellele inimesele tänulik, kes mulle selle selgeks tegi. Nii kaua, kuni korraldad sitta ja ei saa oma asjadega hakkama, pole sa ka „produtsendi“ nime väärt. Ühesõnaga: see tiitel tuleb ära teenida.
Erinevate näidete varal – mis siis kuulub (viimase ettevõtmise valguses) „teatriprodutsendi töökohustuste“ hulka... Rahataotlemine ettevõtmise tarbeks (elementaarne), kokkulepped kohtade, ruumide osas (näitlejatega on enamasti tegelenud Rästas ja saanud üldiselt kenasti hakkama; ka elementaarne), lõputu autoga sõitmine (inimeste transportimisest lavakujunduse vedamiseni; mul on tunne, et pärast seda suve ei taha ma mitu kuud autot juhtida; samuti elementaarne tegevus „produsendile“); rahakoti, mis on täis paksult sularaha, kaasas kandmine (alati saab sularaha otsa siis, kui mõni osaleja seda kõige rohkem vajab; teades, kui palju kordi elu olen ma rahakotti kaotanud, ka suhteliselt risky business, aga ilmselgelt –elementaarne); trupiliikme aluspesu vedamine (seda juhtus küll ainult korra, kõik unustavad vahel; võib teha, aga ei pea; siin on vist kõige tähtsam kammraadlik suhtumine kaaslastesse...); välismaalasest lavastaja arusaamatutele küsimustele vastamine a la „huvitav, kas MEIL on Võru linnas olemas ka kruvikeerajate parandamise töökoda?“ (andeksantav – tema on Võrus veel võõram kui mina; kuigi „meil“ ajab pisut närvi, sest esiteks ei ole MINA Võrust, vahel tundub, et isegi Tagamets pole Võrus „Kandlest“ kaugemale saanud; lavastaja võiks endale aru anda, et ma e i e l a Võrus; tõttelda, ma ei tea, kas ma Rakvereski peast kõiki tänavanimesid teaksin; nojah...); vihastamine vähemalt korra päevas väga erinevate ja tavaliselt üsna mõttetute asjade peale (täiesti mitteobligatoorne asi, vale ja ebatervislik, ometi seda juhtub; tõsi, aitab auru välja lasta, aga või ka tekitada üleliigseid pingeid, mille silumine kuulub ka produtsendi töökohustuste hulka); meie kommuuni-elamises teiste inimeste järgi koristamine – mustad nõud, tühi taara, sitane põrand jne. (absoluutselt arusaamatu asi; mulle meeldis jubedalt Jan Ritsema PAF-i üks kuldlausetest „leave no traces“; meie „PAF-is“ on sellega lood kehvasti või siis rahuldavad...).
Sellised näited. Kõige kurvem ja raskem neist, mida ma ei maininud, on minu kui eesti keeles kõneleva produtsendi ülesanne ära öelda grupile kohalikele laulunaistele, kes on vabatahtlikult, oma kulu ja kirjadega, 2 korda proovis käinud, kellega me läksime eile õhtul lahku teadmisega, et me kohtume esikal, siis aga toimus arutelu, ja nad ei mahu enam tükki. Ma pean neile helistama ja ütlema, et neid ei vajata, sest „idee muutus“. Kell on praegu hommikul 10.20 ja ma pole seda ikka veel teinud. Osaliselt sellepärast, et see on väga raske; teisalt seetõttu, et ma ei saa neid telefonitsi kätte... Jätkan proovimist...

Kolmandaks. Toetajatest... On selge, et ei nu.uniooni (arvan ka et Võru Teatriateljeed, tegelikult ilmselt tervet Eesti esinemiskunstide kultuuri), ei „Outcasti“ ega ka seda sissekannet poleks ilma toetajateta. Mul on plaan tänasel esietendusejärgsel peol oma tänukõnes ette lugeda terve Kulka näitekunsti sihtkapitali koosseis eesnimede kaupa. Sama ka Võru ekspertgrupiga. Ma ei tea, kas ma leian need nimed Kulka kodukalt. Väga tahaks. Nüüdseks on kogu fuzz Kulka ümber juba justkui rahunenud, aga see oli täiesti hämmastav, millise leegiga kogu see temaatika lahvatas! Ja et isegi kultuuripoliitika kõrgeim ametnik lasi end hetkeks sellega kaasa viia... Mulle meeldis kohutavalt Eneken Priksi lause (vabandan, kui valesti aru sain ja täpne ei ole, aga mulle tundus, et sain õigesti aru) nende õnnetute kultuurireiside komentaariks, kus ta mainis umbes järgmist, et kui ma seaksin kahtluse alla Kulka sihtkapitali otsuse, seaksin ma ka kahtluse alla nõukogu pädevuse. Ja näidake mulle inimest, kes ütleb, et seal ei ole koos eksperdid. Igal asjal on loomulikult mitmeid tahke. Aga seal o n koos eksperdid. Parimad võimalikud. Sedakorda. Ja järgmine kord järgmised parimad võimalikud. See on Eesti asi, et meie riik on nii väike, et kõik üksteist tunnevad. Kusjuures, mina ei pea seda isegi veaks mitte. Mul on väga hea meel, et Eestis julgetakse nii palju kunsti teha. Ja nii mitmekesist. Loodan, et „Outcast“ sobitub sinna palletti hästi.
Loomulikult esindan ma siin kunstiinimeste seisukohti, aga kelle siis veel? Kui ma oleksin talupidaja, siis loomulikult nende omi.
Nädal enne Võromaale tulekut, hakkasin ma „kütiks-korilaseks“ (see teema oli „Outcasti“ esimestes proovides väga tugevalt jutuks – „21. sajandi kütid-korilased“...), mõnes mõttes isegi „kerjuseks“. Kuivõrd meie lavastuse eelarve on väga tagasihoidlik, küsisin ma abi ettevõtetelt, kes tegelevad toiduga. Äkki nad on nõus meid toetama. Olid. Mitte kõik, aga olid. See ei olnud maailma meeldivaim tegevus, aga ma ütlesin ausalt, mis meil on ja mida pole. Mitmed tulid appi. Mõne suurettevõtte koha pealt, kes oma kodulehel kirjutas, millised sellised ja sellised olid nende kasumitulemused jahtuvast majanduskliimast hoolimata, tekkis küll tunne, et „eat the rich“; et mis see siis neil ära ei ole näpuotsaga anda. Samas milleks? Ma tõesti ei tea, m i l l e k s. Sellepärast, et mingil grupil entusiastidel on vaja? Niisama? Aga ma ei tea ka, miks ü l d s e on vaja anda. Ma ei tea, miks mina annan, kui mul on anda... Ju see südameidpidi käib. Ja minu (usun, et kogu meie trupi sügav kummardus) Margusele, Kajale, Taimarile, Helile, Eerole, Randole.
Mul on pisuke hirm meie toetajate pärast. Päris ausalt. Me anname neile vastutasuks pileteid etendusele, nad vaatavad seda ja mõtlevad: kas sellist „purkisittumist“ me toetasimegi või?! Ei kunagi enam tulevikus! Mitte mingil juhul! Umbes nagu ühe mu tuttava ema, kes pärast üht teatriskäiku tunnustatud Eesti lavastaja lavastuse esietendusele ütles: „Mul ei olnudki nii kahju sellest piletirahast, kuivõrd raisatud ajast – oleksin saanud sel ajal aias mitu peenart rohitud. (Või praegusel ajal oli tal ehk kahju sissetegematajäänud seentest või pressimata mahlast.)“ Mis mind aga lohutab, on see, et kui need, kes olid nõus meie üritusele õla alla panema, seda nii kergelt ja avatud südamega tegid, siis küllap on nad ka avatud mõistusega ja suudavad meie lavastusest aru saada. See on mu lootus.
Ja kui peaks ka olema vastupidi, et neile meie lavastus ei meeldi, siis näevad nad vähemalt, et me seisame nende ees sajaga, kogu energiaga, täielikult; et me ei s a a n u d teisiti teha, kui me tegime; et me tegime oma parima.

Mis ma kogu selle kirjatükiga öelda tahan? Kui mul oli „LP“ esietenduse järel kahtlusi, kas veelkord või mitte, siis nüüd ma ütlen: MA TEEN SEDA UUESTI!

Ps. Täna õhtul on esietendus. Väimela mõisas. Eile oli kontroll. Parim kommentaar meie tüki kohta, mida ma siiani kuulnud olen, ja mis mind siiani kummitab, on järgmine: ma ei ole a u s õ n a mitte kunagi mitte midagi sellist näinud. See lohutab ja annab usku. Hi five, Benja!

Carpe diem! Carpe noctem!

Erni Kask
nu.uniooni produtsent