Neljas nädal...

nu.uniooni Võrumaa invasiooni 4. nädal. Kesknädala päev. Arvuti taga pole kuidagi NII mitte midagi teha, et hakka või blogi kirjutama. Kuidagi nii igav oli hetkeks, et käisin isegi veebilehel kesknadal.ee (Seal on tegelikult päris naljakat lugemist, ehkki nendest inimestest on väga keeruline aru saada. Nende seisukohtadest maailmas toimuva valguses. Keegi meie trupist mainis isegi, et meie siin teeme teatrit, kui maailmas käib sõda - see oli mõned päevad tagasi...). Käisin seal seepärast, et ilus sõna - "kesknädal - tuli meelde. Ilus lörtsitud sõna.

Aga "Outcastist"...
Ma valetaks, kui ütleks, et jamasid (ehk meie keeli "bundzhaabasid" pole olnud). Alustades sellest, et avastasime kolm päeva pärast tema reaalset rikki minemist, et meie Kose elamise külmkapp enam lihtsalt EI TÖÖTA. Ja et sügavkülmas olnud lihakraam (=ühine toidulaud), mille olime toetajatelt saanud, on seeläbi riknenud... ;)
Nüüd on meie ühisesse toidulauda jäänud veel konserve, spagette, mahla, vett, tatart ja muidugi Hagari pagaritooteid. (Mul on kogu aeg mõtteis üks sissekanne, mis võiks olla pühendatud meie toetajatele. Ma ainult tõesti ei tea, kas jõuan...) Selline näide "bundzhaabadest"...

Või siis sisulisi arusaamatusi - enamasti lavastaja ja mõnede trupiliikmete vahel, sest aasta ei ole enam 1999, me ei ole enam teatrikoolis (koolis ehk küll, aga hoopis teistlaadses...), ja Benno ei ole enam meie õpetaja. Me kõik oleme kasvanud ne., jne.
Aga kõik on ületatud. Esietendus toimub. Ülejäänud ka. Kutsed on saadetud. See tükk saab olema meie lavastaja ja meie nägu. Ei kellegi teise...

Aga nüüd läheb jutt juba pateetiliseks. Küll. Vähehaaval hakkavad asjad siiski paika loksuma. Üks osa lavastusest on pea täielikult valmis. Nii tehniliselt kui sisuliselt. Teine pool vajab veel näppimist. Aega kulub rohkem, kui oleme planeerinud, aga nüüd on kogu trupp pühendunud vaid ühele eesmärgile - lavastus.

Eile olin unustasin oma kõige tähtsama raamatu (must kaustik tshekkide, arvete ja olulise informatsiooniga) selle ettevõtmisega seoses LIHTSALT Väimela mõisa trepile.
Hommikul tulin, siis märkasin. Öösel oli vihma sadanud, natuke oli niiske ka, aga ei midagi hirmast. Igatahes palun Kulka inimstelt juba ette mõistvat suhtumist, et mõnede tsekkide tint on laiali valgunud... Täiesti tüüpiline Kask! Ime, et mõni kohalik Väimela outcast, seda enadale ei võtnud...! Neid jöriseijaid liigub seal päris mitmeid ringi.

Näide Pääru esimesest rattaga Väimelasse sõidust: Päär küsisis mingitelt kohalikelt onudelt, kuhu poole jääb Väimela. Onud vastasid, et ei tea, ei tunne teda isklikult...

Aga tundub, et Võru-kant on "Väljaheidetute" tüki tegemiseks väga õige kant, sest see nägude ja olekute palett on siin ikka vapustav. Ja me ei ütle seda kaugeltki paha pärast. Tegelikult on see armas. Pisut kurb, aga armas.

!no pasaran!
e.k.

Võrumaa Teataja kirjutas "Outcastist"...

Meie suur kummardus Kagu-Eesti suurimale ajalehele Võrumaa Teataja, kes siiani ainsana Eesti ajakirjandusväljaannetest on tundnud huvi nu.uniooni ja Võru Teatriateljee uuslavastuse vastu. Kokkulepped justkui on, aga tundub, et nad kehtivad siis, kui tahavad. Kahju. Artiklit saab lugeda siit